Pikad ja pimedad õhtud on täis valguse ootust. Aeg kokkuvõtteid teha ja tulevikule mõelda. Endeline aeg, jõuluvalguse aeg.
Aasta kõige pimedamat aega tajuti, kui eriti tähenduslikku aega täis maagiat ja tulevikuendeid. Oluline oli ette võtta niisuguseid toiminguid, mis kindlustaksid perele ja majapidamisele tuleviku ka eeloleval aastal.
Suvel põllult toodud ja tervena alal hoitud viljavihk toodi jõuluajaks tuppa. Tooja küsis: Kas jõulud võivad tuppa tulla? Toas vastati: Tule ja too jõulud kaasa! Põrandale laotati nii palju õlgi või heinu, et nende peal magada ja hullata sai.
Söögilaua alla tõi peremees matitäie kaeru, et sellest jõuluhommikul hobustele jagada. Laua peale aga asetas perenaine vastküpsetatud jõululeiva, mida seal alles hoiti pühadeaja lõpuni. Seegi jagati kariloomadele kas kolmekuningapäeval, kui jõuluaeg möödas, või kunagi hiljem vastlapäeval, või alles kevadel esimesel karja väljalaskmise päeval. Maaperedes on kestnud kohati tänapäevani komme loomadele leivatükke jagada juba jõuluööl või esimese jõulupüha hommikul. Perelauale jäeti toit kogu ööks. Tähtis oli, et künni- ja külvimees sööks kas või kümme korda. Usuti, et siis jätkub ka järgmisel aastal toitu kogu perele. Kogu maal peeti oluliseks jõulutoiduks tanguvorste. Hiljem õpiti teiste rahvaste eeskujul ka verivorste valmistama ja jõululeiva asemel said oluliseks piparkoogid.
Kirikust koju sõideti võidu, selleks et kiiremini koju jõuda ning kõiki tööriistu vikateid, rehasid, hangusid, atru ja äkkeid liigutada. Niimoodi toimides loodeti suvel talutöödega samuti kiiresti toime tulla ja teistest ette jõuda. Miks hobusele mahedahäälsed kuljused kaela ning aisakell aisa või looga külge seoti, selle põhjuseks oli ammustel aegadel soov kellahelinaga kurje vaimusid eemale tõrjuda. Tõrjemaagiline tähendus küll tuhmus, kuid komme jäi kauaks püsima.
Jõululaupäeva õhtul ja esimesel jõulupühal külla ei mindud ega soovitud ka oma peresse võõraid. Eks ikka sellepärast, et siis on kurjad vaimud liikvel. Tuligi pidi öö läbi toas põlema. Esimene jõulupüha jäi kodu ja oma pere pühaks. Alates teisest jõulupühast aga algas vastastikuste külaskäimiste, ringmängude ja tantsude aeg.
Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. Mõisa-jõulupuule kutsuti koos mõisa-ametmeeste ja -teenijatega ka nende lapsed. Kuuse juures lauldi kirikus lauldavaid ning Saksamaalgi hästi tuntud jõululaule. Mõnedki neist on tänini jõulutähistusse püsima jäänud. Kingituseks jagati peamiselt rõivaesemeid, raamatuid ja maiustusi. 19. sajandi keskpaiku hakati üha sagedamini jõulupuud korraldama koolides, edaspidi juba ka seltsides ja asutustes. Talutaredes kodunes jõulupuukomme 20. sajandiks.
Jõuluvana ehk jõulumees on tegelaskuju, jõulukinkide tooja. Kõige sagedamini kujutatakse jõuluvana kõhuka heatahtliku vanamehena, kellel on suur valge habe ja seljas punane mantel ning kaasas kott kinkidega. Jõuluvana sageli liigub lendava saaniga, mida veavad põhjapõdrad. Kingid poetab ta majadesse korstna kaudu. Jõuluvana tavaliselt külastab kodusid ning soovib, et vastutasuks kingi eest talle jõulusalmi loetaks või muul viisil esinetaks. Sõnakuulmatute jaoks võib jõuluvana vöö vahel kanda vitsakimpu.
Jõuluvana traditsioon on saanud alguse legendidest püha Nikolause kohta. Nikolaus elas Myra linnas Väike-Aasias. Linnas elanud ka kaupmees, kellel olnud kolm tütart. Kaupmees laostus, ega saanud tütardele kaasavara anda. Seetõttu ei saanud tüdrukuid mehele panna ja isal ei jäänud muud üle, kui leppida kokku, et tüdrukud lõbumajale müüa. Kui Nikolaus seda aga kuulis, hakkas tal tüdrukutest hale ning võttis kukru kuldrahaga ja viskas selle öö varjus läbi akna naabermajja. Naabrimees tänas jumalat ja sai tütred ausalt mehele panna. Teises legendis jutustatakse, et kord, kui Myra linnas valitses nälg, seisid sadamas viljalastis laevad. Nikolaus veenis meremehi jätma igasse laeva vaid sada külimittu vilja, ülejäänu aga vaestele jagama. Ta kinnitas, et kaalumisel puudujääki ei märgata. Meremehed tegidki nõnda ja ei kahetsenud tehtut.
Aastaid hiljem valis Myra linn Nikolause oma piiskopiks. Ka kõrge aukandjana hoolitses ta vaeste eest ja jagas lastele kingitusi, jõuluööl aga jättis kingid kotiga ukse taha trepile. Pärast surma kuulutati Nikolaus pühakuks, ning tema surmapäeva (6. detsember) hakati tähistama nigulapäevana.
Algselt tõigi piiskopimantlisse riietatud Püha Nikolaus kingitusi pigem nigulapäeva paiku. Hiljem nihkus traditsioon jõuluööle ning kingituste toojaks sai Jõululaps (Kristuslaps). 18. sajandist levis Euroopas ja Põhja-Ameerikas jõuluvana traditsioon ligikaudu tänapäevasel kujul. Ingliskeelses maailmas aitas jõuluvanatraditsiooni juurutada 1823. aastal ilmunud anonüümse autori luuletus "A Visit From St. Nicholas", mida täna tuntakse pealkirja all "The Night Before Christmas". Saksamaal aitas jõuluvana populaarsusele kaasa Heinrich Hoffmanni 1835. aastal kirjutatud lauluke "Homme tuleb jõulumees".
19. sajandil kujunes üldiselt välja ka jõuluvana väline kuju - valge habe, punane teravatipuline tutiga müts, punane kuub valgest karusnahast krae ja kätistega. Selle põlistamisele aitasid kaasa Coca-Cola reklaamid 1930ndatel. Kunstnikud, kelle looming on kaasa aidanud jõuluvana visuaalse kuvandi kujundamisele, olid nt Thomas Nast, Haddon Sundblom jt.
Eestis on varem jõuluvanaga analoogilist rolli täitnud jõulusokk.